Üts seto kroon

Kirjeldus

ÜKS SETO KROON VÄÄRTUSTAB KÄSITÖÖD

Seto kroon on raha, mille erinevatel vääringutel väärtustatakse erinevaid seto kultuuri jaoks olulisi asju. Suurema osa seto naiste käsitööst moodustab rahvarõivaste ja koduse tekstiili valmistamine. Koduste tekstiilide juures kasutatakse samu materjale, võtteid ja värve, mida rahvarõivaste puhul. Seto naiste käsitöö kätkeb endas kanga- ja vöökudumist, heegeldamist, tikkimist, õmblemist ning nende tegevustega seonduvat, nagu materjalide tootmist ja töötlemist jms. Värvilistel detailidel (näiteks pitsid) on väga kindlad värvikombinatsioonid: tumepunane, samblaroheline, puhas sinine, tibukollane, erkroosa, sügavlilla. Mõne käsitööeseme (kindad, vaibad, tekid jms) värvikasutus on veidi vabam. Ent nendegi puhul on kohe näha ja aru saada, et ese on setopärane, sest seto käsitööd iseloomustavad teatud mustrite suurused, värvide vahekord, toonid jms.

Traditsiooniliste käsitööesemete tegemine on alati lähtunud praktilisest vajadusest. Nüüd, mil püütakse endisaegseid esemeid järgi teha ja seeläbi taastada veel sadakond aastat tagasi täies elujõus olnud traditsioone, nähakse, et vanale sarnast kvaliteeti, detailsust ja kompositsiooni on äärmiselt raske tabada. Mõni käsitöövõte on paremini säilinud, näiteks heegeldamine, tikkimine ja kangakudumine. Tunduvalt vähem osatakse aga kasutada keerukamaid, spetsiifilisemaid tehnikaid või valmistada väga erilist materjali nõudvaid esemeid, nagu näiteks kududahammõkäüse (varrukad) ja linikuotsi, teha värvilist niplispitsi, punuda päävüüd (peavöö).

Tänapäeval võib traditsiooniline käsitöö olla nii elatusallikas kui osa eluviisist. Paljusid innustab vanade käsitöövõtete uuel moel rakendamine, mis pakub enam loomingulisi võimalusi. Käsitööd tehes saadakse aga aru, et kaasaegsesse elukorraldusse nii palju aega ja vaeva nõudev tegevus kuigi kergelt ei sobitu. Mingil määral on sellest olukorrast välja aidanud ühendused ja -seltsid, mis tugevdavad käsitöötegijate sidemeid, aitavad jagada teadmisi ja parandada infolevikut. Peamine tugi on aineline: erinevad toetused või käsitöö rajamine otseselt ärilistele eesmärkidele. Puhtalt tellimuspõhise käsitöö tegemine seab aga tihti surve alla asja traditsioonilise olemuse, sest lähtuma peab eelkõige tellija soovidest ja rahalistest võimalustest.

AJALOOLINE TAUST

Valmistades kogu perele vajaminev rõivakraam kodus ise, langes suurim töömaht kangakudumisele, mis on setodel olnud äärmiselt peen, nõudes kudujalt tõelist meisterlikkust. Seto kroon oli toona veel tundmatu ja kaubeldi teiste rahadega. Koos laatadel jm müügil oleva kauba mitmekesistumisega 19. sajandi teisel poolel vähenes mõnevõrra rõivaste valmistamisele kuluv aeg. Riietust hakkasid rikastama kirkamad värvid ja tööstuslikud materjalid (lõngad, paelad, kangad, ehisdetailid). Esialgu peeti ostukraami hinnalisemaks kui kodus käsitsi valmistatut. Tänapäeval on see aga vastupidi – käsitöö on kallim, kuna nõuab enam aega ja spetsiifilisi oskusi ning on kordumatu.

Käsitöötraditsioonid hakkasid nõrgenema 20. sajandi alguses seoses linnastumise ja üldise elukorralduse muutumisega: käsitsi valmistatud esemed polnud enam moes, eelistati tööstuslikku kraami. Mingil määral on setod käsitööd oma tarbeks siiski alati teinud, seda isegi nõukogude ajal, mil seto riideid kanti väga vähe. Sel ajal tegid seto naised rohkem selliseid esemeid, mis sobisid traditsioonilisest riietusest eraldi kandmiseks (näiteks sokid, kindad, kampsunid). Hoidmaks oma oskusi tallel, valmistasid käsitöölembesed naised kodutekstiili (tekid, käterätid, laudlinad, linikud jms).

20. sajandi teisel poolel vajusid mitmed käsitöötehnikad kas osaliselt või täielikult unustusehõlma. Näiteks teatakse väga vähe, et Setomaal on valmistatud niplispitsi, mida nüüd taasavastatakse Eesti niplaja abiga. Selle tehnika oskus kadus vajaduse puudumisel, sest riietus muutus koos moega. Niplispitsi hakkas asendama heegelpits, hiljem aga juba tööstuslikult toodetud narmad. Kõikvõimalikud projektirahastused, koondumine seltsidesse ja ühingutesse ning üldisem huvi kasvamine omakultuuri vastu on muutnud seto käsitöö tänaseks siiski populaarsemaks kui see oli 20. sajandi teisel poolel¹.

Meeste käsitöö on tihti tähelepanuta jäänud, aga just mehed olid need, kes pidid oma kätega looma kõik eluks vajalikud tarbeesemed, olgu need siis kangasteljed, korvid või pink lehmalüpsmiseks – kerk. Ja alati peab meestel olema taskus ka seto kroon.

ÜKS SETO KROON – RAHA ESIKÜLG

Foto: Ahto Raudoja.

Kujundus: Evelin Urm

ÜKS SETO KROON – RAHA TAGAKÜLG

EFA 10.4-4530 Petseri turul, enne 1930.a

Kujundus: Evelin Urm

Raha emiteerija Seto Pank

Vaata ka teisi seto rahatähti.