seto keel

Seto keel on Eesti-Vene piirialal elava etnilise rühma keel, mis pole Eesti keeleinimeste poolt keelena ametlikult tunnustatud vaid peetakse üheks lõunaeesti keeleks.
Läänemeresoome keelte hulka kuuluvaid lõunaeesti keeli peetakse akadeemilises ja avalikus diskursuses eesti keele murreteks.

Murdeuurimine liigendab eesti murded kaheks peamurdeks: põhjaeesti (mille sees mõnikord eristatakse kirderannikumurret) ja lõunaeesti murre. Eesti kirjakeel põhineb suuresti põhjaeesti murretel. Lõunaeesti peamurre ühendab Mulgi, Tartu, Seto ja Võru murret. Ehkki kaks viimast on üsna sarnased, eristatakse setosid nende õigeusu tausta ja identiteedi tõttu, aga ka mõne sotsiolingvistiliselt eenduva hääldusjoone ja eripärase sõnavara järgi, mis toimivad etnilise rühma keeleliste markeritena (vrd Pajusalu et al. 2009: 187). Kumbki lõunaeesti keelekujudest pole ametlikult keelena tunnustatud.

Seto keel ja identiteet

Setode (sks die Setukesen), Pihkva ja Irboska ümbruskonnas elavate ortodokssete eestlaste kui etnose kohta käivad esimesed andmed pärinevad 18. sajandist (Lillak et al. 2009).

Setod valivad endale iga aasta ülembsootska, kui keele- ja kultuurilise liidri.
Lõunaeestikeelsete setode etnilist identiteeti on kujundanud ja tugevdanud mitmed piirimuutused (Saar 2003). Kolm Eesti-Vene piiri on ajaloo jooksul olulised: kubermangupiir,  piir ajavahemikus 1920–1944, mis kulges läbi vene keele kõnelejate asuala, ja Nõukogude Liidu halduspiir, mis jooksis läbi setode asuala ja jagas Petseri maakonna (1920– 1944) kaheks. Esimene piiridest oli ka Vana-Liivimaa (sks Alt-Livland) idapiir, mis pandi paika Saksa ordu ning Novgorodi ja Pihkva valitsejate vaheliste mõõduvõtmistega. Viimane on ka tänapäevane de facto Eesti-Vene piir.